Tigri tunnel – suure jõe kadunud alguspunkt Ida-Tavri mägedes

Tigri tunnel (Dicle Tüneli, saksa keeles Tigristunnel) on loodus- ja arheoloogiline mälestis Diyarbakırı provintsis Türgi kaguosas, Ida-Tavri mägedes. Siin, kitsas kuristikus, murrab üks Tigrise jõe allikaid läbi lubjakivimassiivi pika maa-aluse käigu kaudu, moodustades haruldase loodusnähtuse – karsttunneli, mille kaudu voolab tõeline mägijõgi. Kuid Tigrise tunnel on kuulus mitte ainult geoloogiliselt: selle seintel on säilinud 9. sajandist eKr pärinevad assüüria kiilkirja kirjutised ja reljeefid, mille on jätnud kuningad Tiglat-Pileser I ja Salmanassar III, kes käisid siin isiklikult, pidades Tigrise allikat tuntud maailma ääreks. See on üks kaugemaid ja raskemini ligipääsetavaid tõendeid Assüüria tsivilisatsiooni kohta, omamoodi „suurte kuningate allkiri” Mesopotaamia lävel.

Ajalugu ja päritolu

Tigris on koos Eufrati jõega üks kahest suurest jõest, mille vahel sündisid sumeri ja akadi tsivilisatsioonid. Vana-Mesopotaamia elanikele oli Tigrise jõe alguskoht müütilise tähtsusega: seda peeti asustatud maailma piiriks, sissepääsuks mägedesse ja samal ajal viljakuse sümboliks. Assüüria kuningad, kes rajasid esimese maailmaimpeeriumi, käisid korduvalt sõjakäikudel põhja poole, Nairi ja Urartu mägedesse, ning jõudsid nendesse paikadesse.

Esimene valitseja, kes siia kirjutise jättis, oli Tiglat-Pileser I (valitses umbes 1114–1076 eKr). Ta jõudis kolm korda isiklikult „Tigri jõe algusesse” ja käskis tunnelile lähedal asuvale kaljule raiuda mälestuseks kiilkirjas kirjutise ja reljeefi oma kujutisega. Umbes kaks sajandit hiljem, 9. sajandil eKr, saabus siia Salmanassar III (859–824 eKr) – üks Assüüria sõjakaimaid kuningaid. Ta raiutas kaljudesse samuti mitu reljeefi ning kirjeldas oma reisi üksikasjalikult nn „mustades obeliskides” ja Kalhus (tänapäeva Nimrud) leitud kroonikates. Need tekstid mainivad „jõe sissepääsu” ja rituaale, mida kuningas tunneli juures läbi viis, ohverdades jumalatele Assurule ja Adadule.

Antiikajal olid tunnel ja Tigrise jõe algus eurooplastele unustatud ning keskajal olid need teada vaid kohalikule elanikkonnale – kurdidel ja armeenlastel, kes kasutasid ümbruskonna koopaid varjupaikadena. Need paigad avastasid teadusele uuesti 1860. aastatel inglise rändurid Henry Layard ja Horace Rassam, kes otsisid Kurdistani aladel assüüria iidseid jäänuseid. Põhjaliku uuringu viisid läbi Saksa ekspeditsioonid aastatel 1899 ja 1937. Tänapäeval asub see koht mägedes Lijzi ja Hazro maakondade vahel, umbes 1450 m kõrgusel, ja seda peetakse endiselt üheks Türgi kõige vähem külastatavaks ajalooliseks vaatamisväärsuseks.

Arhitektuur ja vaatamisväärsused

Tigri tunnel on koht, kus looduse ja inimese arhitektuur kohtuvad ühes punktis. Maa-alune käik ise on karstiprotsesside looming: vesi lahustas miljonite aastate jooksul lubjakivi, kuni lõi sellesse umbes kilomeetri pikkuse kanali, mille kaudu voolab nüüd üks Tigri jõe allikaid.

Loodustunnel ja selle väljapääs

Marsruudi peamine vaatamisväärsus on jõe väljumine tunnelist. Siin purskub vesi välja tumedast kaarest, mida ümbritseb heledashall lubjakivi, ja voolab kiviklibuse voolusängi mööda alla rohelisse orgu. Sissepääsu kaare kõrgus ulatub 8–10 meetrini ja laius kuni 15 meetrini. Tunneli sisse pääseb ainult suvel, kui veetase on madalaim, ja seda vaid lühikese vahemaa ulatuses: edasi on vaja varustust ja kogenud giidi.

Assüüria reljeefid ja kirjad

Peamine ajalooline aare on kaks reljeefi kaljudel tunneli sissepääsu juures ja selle kohal asuvas väikeses koopas. Esimesel on kujutatud paremale pööratud kuningas tõstetud käega – see on Assüüria monarhide iseloomulik ikonograafia jumalate kummardamise poosis. Kuju kohal ja selle kõrval on raiutud kiilkirjas tekst, milles kuningas nimetab end „universumi kuningaks, maailma nelja nurga kuningaks”. Seda reljeefi omistatakse Tiglat-Pileser I-le. Teine reljeef, mis on hilisema stiili ja paremini säilinud, kuulub Salmanasar III-le. Mõlemad reljeefid on tugevalt kannatanud ilmastiku mõjude all, kuid siluetid ja osa kirjutistest on ikka veel loetavad. Tunneli kohal asuvas koopas on kolmas kiri, mis täiendab kompleksi.

Ümbritsev maastik

Oraji jõe orgu voolav org on kitsas kanjon järskude nõlvadega, mis on kaetud tammide ja kadakatega. Selle kohal kõrguvad Ida-Tavri harud – mäestik, mis on üks Türgi puutumatuimaid. Raja kõrgemate punktide vaateplatvormidelt avaneb panoraam mitmele paralleelsele mäeahelikule ja platoole, mida mööda kulgesid iidsetel aegadel kaubandus- ja sõjateed Assüüriast Urartusse. Läheduses leidub ka teisi iidseid mälestusmärke: kindluste ja kaljuhauakambrite jäänuseid, mis pärinevad arvatavasti varasest rauaajast.

Seos teiste Assüüria mälestusmärkidega

Tigri tunnel kuulub kõrgel asuvate Assüüria mälestusmärkide rühma koos reljeefidega Egilis (iidne Tushpan, veehoidla kaldal) ja Birklenis. Kõik need on tekkinud Assüüria kuningate põhja-sõitude tulemusena ja moodustavad omamoodi „mälu marsruudi”, mille kaudu impeeriumi valitsejad oma territoriaalseid nõudeid kinnitasid.

Huvitavad faktid ja legendid

• Tiglath-Pileser I teatab ühes kirjutises uhkelt, et ta on „esimene kuningatest, kes on jõudnud Tigrise algusesse”, kuigi tegelikult on siin enne teda käinud varasemate ajastute valitsejad – seda pole aga kirjalikult kinnitatud.
• Kohalikus kurdi traditsioonis peetakse tunnelit „uksuks maa-alusesse kuningriiki“; varem jäeti siia ohvreid jõe vaimudele, paludes head saaki ja rohkesti vihma.
• Salmanasari III reljeefil on kuninga kuju kõrval näha jumalate Assuri ja Adadi kujutiste jälgi – need on sõja ja äikese eest vastutavad jumalused. See on ülimalt haruldane juhtum, kus assüüria ikonograafia on säilinud vabas õhus nii kaugel impeeriumi keskusest.
• Sellest allikast (Birkleyn) voolab välja üks kahest peamisest voolust, mis moodustavad Tigrise jõe; teine tuleb loodest ja need ühinevad allpool Lijet.
• Assüüria tseremooniate üksikasjalik kirjeldus tunnelis on esitatud nn „Balavati pronksvärava kirjutistes” – reljeefsetes ribadetes, mis leiti Nimrudist ja mida hoitakse praegu Briti Muuseumis.
• Raskesti ligipääsetavuse tõttu ei olnud seda paika pikka aega kaitstud: 20. sajandil kadus osa kirjutistest kohaliku tee ehitamisel toimunud lõhkamis-tööde tagajärjel.
• Tänapäeval kuulub Tigrise tunnel UNESCO maailmapärandi esialgsesse nimekirja üldnimetuse „Tigrise algus – Birkeni/Birklenini reljeefid” all.

Kuidas sinna pääseda

Tiigri tunnel asub mägedes Diyarbakırı provintsi Lice ja Hazro ringkondade vahel, 90 km Diyarbakırı linnast kirdesse. Lähim lennujaam on Diyarbakır (DIY), kuhu on regulaarlennud Istanbuli ja Ankarast. Diyarbakyrist Lice'i viib asfalteeritud maantee; Lice'is tasub palgata kohalik juht džiibiga või 4×4-ga – viimased 10–15 km teed on kruusateed, eriti pärast vihma. Jalutuskäik lähimast külast võtab aega umbes tund aega mööda ojaäärset rada. Üksi minna ei soovitata: rada on halvasti tähistatud ja ilma kohaliku giidita on lihtne mööda vaadata olulisi maastikuvormidest. Parim on planeerida külastus ühepäevase väljasõiduna Diyarbakırist, väljuma varahommikul, et tagasi jõuda enne pimedat.

Nõuanded reisijale

Parim aeg on juuni lõpp – september, kui veetase võimaldab läheneda tunnelile ja vaadata reljeefe. Kevadel on tee sageli uhtunud ja talvel on mägedes lumi. Võtke kaasa tugevad matkasaapad, taskulamp (tunnelis on pime isegi päeval), veevaru ja kerge jope – vee ääres on jahe isegi suvise kuumuse ajal. Veekindlad jalatsid (kummist saapad või matkasaapad) hõlbustavad oluliselt kirjutiste juurde pääsemist. Suhtuge paika austusega: assüüria reljeefid on haprad, neid puudutada ja veelgi enam neist jäljendeid teha on rangelt keelatud. Ärge jätke orgu prügi maha ega süüdake seal tuld. Enne reisi uurige Diyarbakyris asuvast turismibüroost praegust olukorda: piirkond on minevikus olnud ebastabiilne ja mõnikord on vaja saada luba gendarmeri käest. Kombineerige külastus Diyarbakyr iidse linna (UNESCO objekt), selle basaltmüüride, On Gözlü silla ja Hevseli aedade vaatamisega. Tigri tunnel on koht reisijatele, kes hindavad mitte mugavust, vaid autentsust: siin kõlab ajalugu ilma dekoratsioonideta, jõe loksumises ja tuule sahinas põlenud kaljude vahel.